Ükspäev jalutasime sõbrannaga väljas ja siis märkasime, et üks hästi nõme suur kilekott lehvib puu ladvas. Ütlesin sõbrannale, et kui ta selle alla toob, maksan talle 300kr. Tema muidugi haaras sõnal sabast ja kavatseski minna. Mul oli tükk tegemist, et teda tagasi hoida.
Ma pakkusin nii kergekäeliselt 300kr. Ma ei ole normaalne ning tema ammugi mitte, et kavatseski puuotsa ronida. See jäi õnneks ainult mõtteks, seda teostama ta siiski ei hakanud.
Õhtul koju jõudes leidis mu õde digikaamera üles ja et mind arvutitagant ära saada, pildistas ta mind pidevalt, lootes, et lähen närvi ja siis tulen ära - See tal ka õnnestus.
1 pilt tuli suht normaalne. Hiljem käisin selle siis suurest igavusest PhotoPhiltrega üle ka.
